Wemel Wood – kestlikkus uue standardina elektroonikatööstuses
Plastikust elektroonikakomponendid on pikka aega olnud tööstuse vaikimisi norm. Wemel Wood seab aga uueks eesmärgiks asendada need taastumatud materjalid termopuiduga – naturaalse ja vastupidava alternatiiviga, mis ühendab jätkusuutlikkuse, esteetika ja tehnilise sobivuse. Esimesena võetakse sihikule lülitite ja pistikute katted ning raamid, kuid ambitsioon ulatub palju kaugemale – järk-järgult kasvab ka tooteliin, pakkudes aina rohkem biopõhiseid lahendusi elektroonikatööstusele.
Ettevõtte asutasid Karl Haljasmets ja Priit Lille. Karl on tegutsenud eraettevõtjana juba ligi kümme aastat ning on ka Haap Consultingu kaasasutaja. Priit on diplomeeritud mehaanikainsener, kes on Eesti Maaülikoolis omandanud tootmistehnika magistrikraadi cum laude. Enne Wemel Woodi asutamist töötas ta mitmeid aastaid Acino Estonia OÜ-s tootmistehnika inseneri ja hiljem tehnikajuhina, viies ellu keerukaid tootearenduse ja protsessijuhtimise lahendusi.
Wemel Wood on algatus, mis ei tee järeleandmisi ei kvaliteedis ega loodussäästlikkuses – see on samm lähemale sellele, et tehnoloogia ja keskkonnateadlikkus saaksid käia käsikäes.
1. Mis inspireeris teid ettevõttega alustama?
Kui renoveerisin enda maakodu ja sauna, siis pistikute ja lülitite katted olid midagi, mis näis väga loomulik, et neid on võimalik puidust osta. Kui läksin poodi ja küsisin neid, siis oli üks tootja, kes neid puidust tegi, kuid nad olid nii ära lakitud, et kogu puidu naturaalsus oli kadunud ja nad meenutasid plastikut. Seda mõtet, et miks neid ikka ei tehta puidust kandsin aastaid kaasas ja kui Priit tahtis oma korporatiivsele tööle vaheldust ja küsis, kas mõni idee mul ka oleks, siis ütlesin, et üks on. Priidul oli tugev tootmise taust ja kui ta hakkas prototüüpima, siis tuligi välja, et tavapuidust neid detaile valmistada ei saa, sest puit imab ikka niiskust sisse ning nende detailide puhul ei ole võimalik tagada dimensioonide stabiilsust – ehk lüliti kinnitus kukub piltilikult öeldes talvel ära, kui õhuniiskus muutub. Juhuslikult avastasime termopuidu, mis oma omadustest sarnaneb paljuski plastikuga, kuid mis on 100% looduslik ja taaskäideldav. See oli meil heureka moment, kuna antud materjal sobib keeruliste väikeste detailide tegemiseks, säilitades samal ajal oma loomulikkuse ja keskkonnasõbralikkuse. Ja siit läksimegi edasi.
2. Kuidas aitas inkubatsiooniprogramm ettevõttel kasvada?
Väga palju kontakte saime. Tõime ise ka enda sektorist mentoreid siia juurde, sest üks ehk probleem oli siin, et näiteks müügi alal ei olnud väga palju praktiseerivaid mentoreid. Näiteks võib küll üldise müügistrateegia üle arutada, kuid oluline on mõista sektori parimaid praktikaid ja kuidas keegi teeb. Programm aitas meil ennast positsioneerida greentechi ettevõttena.
3. Millised olid programmi ajal kõige suuremad väljakutsed ja kuidas nendest jagu saite?
Meie tooteliin on võrdlemisi suur tänaseks ja neid tehnilisi probleeme on omajagu olnud. Mis on ka mõneti hea, sest siia sektorisse ongi keeruline siseneda. Teine on müük ja hinnastus. Meil on enda tooted osaliselt ikka käsitöö ja plastikuga võistelda (kus tehakse ühe vormiga tuhandeid tooteid) on võrdlemisi suur väljakutse. Ehk oluline on enda sihtgrupid võimalikult täpselt defineerida ning leida need segmendid turul, mida sihime.
4. Mis on plaanid ettevõtte tulevikuks?
Laiem visioon on see, et 2040ndaks aastaks oleksid vähemalt pooled pistikute ja lülitite katted ja raamid tehtud taastuvatest materjalidest. Muus osas müük ja eksport. Kõigi välismaa edasimüüjate kontaktide eest oleme kõigile väga tänulikud, kes seda kirja loevad.
5. Mis nõu annaksite tulevastele inkubatsiooniprogrammi osalejatele või noortele ettevõtjatele?
Võta kõik vastu ja suhtle inkubantidega. Ja kui sobivaid mentoreid pole valdkonnas, kus neid oleks vaja (meie puhul müük), siis too need ise programmi.
6. Kui küsitakse kas soovitad inkubaatorprogrammi sõbrale, siis mis vastaksid?
Kindlasti osale! Tartu start-up kogukond on väga aktiivne ja programmi abil on võimalik väga hästi valideerida enda äriidee teostatavus ja üldse, kas see klikib inimestele kui midagi, mida võiks edasi arendada.
