Tuleviku tehnoloogiad ei sünni üleöö ega ainult laborites. 22. oktoobril Tartu Ülikooli muuseumis Toomemäel toimunud aruteluringis otsiti vastust küsimusele, kuidas saab teadusest ettevõte ja miks see teekond nii sageli poolel teel takerdub. Saal oli rahvast täis ja kohal olid eri valdkondade ettevõtjaid, avaliku sektori esindajaid ja inimesi, kes on ülikooliga ühel või teisel moel seotud.
Arutelus osalesid Tartu Ülikooli arendusprorektor ja professor Tõnu Esko, Sparkup Tartu Teaduspargi inkubatsiooniteenuste juht Pille-Riin Meerits ja mesindusettevõtte Nordmel juht, HiveNavigatori kaasasutaja Peeter Matson. Vestlust juhtis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi innovatsiooni ja majandusarengu asekantsler Sigrid Rajalo.
Rajalo sõnul on Eesti lähtekoht hea: „Eestis tehakse tipptasemel teadust,“ ütles ta. Lühikese aja jooksul on lisandunud kaks uut ükssarvikut, mida mõlemat võib lugeda süvatehnoloogiaettevõteteks. Nii püsib Eesti ükssarvikute arvult elaniku kohta endiselt maailmas esikohal. Süvatehnoloogia all peeti arutelus silmas teaduspõhist ja globaalse potentsiaaliga ettevõtlust.
Mesinikud, kes koputasid paljudele ustele
Kuidas see teekond päriselt välja näeb, kirjeldas Peeter Matson. HiveNavigator sündis praktilisest vajadusest. Matson ja tema endine konkurent, praegune partner, peavad kokku umbes 3000 mesitaru ja töö käib suuresti samamoodi nagu 170 aastat tagasi. Sobivat lahendust maailmast ei leitud, nii et mesinikud hakkasid ülikoolide uksi kulutama.
„Ülikoolis on palju uksi ja me ei teadnud, kelle ukse taga me oleme. Alguses ei saanud me teadlastest päriselt aru ja nemad meist,“ meenutas Matson. Iga kohtumisega muutus mõte selgemaks ja lõpuks leiti õiged partnerid Tartu Ülikoolist. Praegu osaleb HiveNavigator süvatehnoloogia kiirendis ja töötatakse selle nimel, et mesitaru signaalid inimkeelde tõlkida. Närvivõrk suudab juba praegu ette näha probleeme, mis juhtuvad alles umbes kaheksateist päeva hiljem.
Tagantjärele ei muudaks Matson midagi. „Me oleme siia jõudnud tänu nendele ämbritele. Iga ämber on olnud vajalik järgmise sammu jaoks.“
Kui lahendus otsib probleemi
Tõnu Esko tõi välja mustri, mis kordub mõlemal pool. Teadlased jäävad tihti ühe avastuse külge kinni ja hakkavad sellele probleemi otsima, rääkimata kliendi või turuga. Ettevõtjad seevastu tulevad sageli lahendust otsima probleemile, mille on ise määratlenud, kuigi kitsaskoht võib tegelikult olla mujal. Esko hinnangul tuleks lahendusi otsida koos ja selleks on vaja kohti, kus need kaks poolt kohtuvad. Ühe näitena tõi ta ADAPTERi võrgustiku, kus ettevõtja saab oma probleemi kirjeldada ja see jõuab kõigi Eesti ülikoolideni.
Pille-Riin Meerits kinnitas, et kiirendis näeb ta sama mustrit. „Teadlastel on hästi ebamugav laborist välja minna ja rääkida inimestega, keda nad ei tunne ja kes võivad anda ebamugavat tagasisidet.“, ütles ta. Kui tiimid aga klientidega rääkima saata, muutub sageli idee ja hakkab paremini turu vajadustega kokku sobima.
Teadlane ei pea saama ärimeheks
Teine probleem on Meeritsa sõnul see, et teadlased jagavad oma aega teaduse ja ettevõtluse vahel ning ideel puudub selge vedaja. „Ettevõtet ei ehita niimoodi, et teen seda siis, kui parasjagu konverentsil ei ole,“ tõdes ta. Lahendus võib olla ärikogemusega kaasasutaja. Süvatehnoloogia programmi raames on korraldatud kaks veebipõhist kohtumisüritust, kus iduettevõtjad saavad endale kaasasutajaid otsida. Esimesel osales umbes 50 inimest, teisel üle 80 ja sealt on tulemas esimene kaasasutaja leid ühele Eesti Maaülikooli tiimile. Selliseid kohtumisi plaanitakse edaspidi korraldada kaks korda aastas.
Esko sõnul peaks teadlasest asutaja sageli jääma teadusjuhiks ja tema kõrvale on vaja professionaalset ettevõtjat. Ideaalis jätkab teadlane tööd ülikoolis, omab ettevõttes osalust ja vastutab teaduse eest. Tartu Ülikoolis tegutseb ettevõtlusagentide võrgustik, mille eesmärgiks on kaardistada teadlaste ideid. Lisaks on teadlasel võimalik teha ka kuni kolmeaastane teadmussiirdepõige ehk töötada ajutiselt ettevõttes nii, et tema akadeemiline ametikoht ülikoolis säilib. Esko pakkus välja ka mõtte luua ülikooli juurde idufirmastuudio (venture studio), kus kogenud ettevõtjad viiksid teadlaste ideid edasi.
Usaldus sünnib tootmises
Elavat arutelu tekitas Matsoni ettepanek, et teadlased käiksid mõne kuu ettevõtetes praktikal. Oma puidutööstuse kogemusest rääkis ta, kuidas nad püüdsid võimaluste piires rakendada praktikat, mille kohaselt läbis iga uus töötaja kolme kuu jooksul kõik tootmispositsioonid. „Kui sa oled kolm kuud nende inimestega koos, näed sa valupunkte oma silmaga. Kui ma oleks teadlane, tekiks mul seal väga palju tarku mõtteid.“
Publikust täiendati, et kõik väärtuslik tekib usalduse peale ja just nii saab ületada ettevõtjate ja teadlaste vahelise usalduskriisi. Kuulajad tõstatasid ka teadusrahastuse teema. Esko tõi välja, et alusteadus on vajalik, kuid haridus- ja teadusministeeriumil ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil on mitu meedet just teadlaste ja ettevõtete koostööks. Rajalo lisas: „Rahastus ei ole maailmast otsa saanud. Küsimus on selles, kuidas leida üles inimesed, kes päriselt tahavad teadmusmahukat äri teha.“
Suund on õige, aga tee on pikk
Rajalo sõnul on trendid positiivsed. Ettevõtete investeeringud teadus- ja arendustegevusse kasvavad ning erasektor veab Eestis T&A investeeringuid. Rakendusuuringute programmis osalenud ettevõtete lisandväärtus on üle 120% Euroopa Liidu keskmisest, samas kui töötleva tööstuse oma on umbes 58%.
Esko meenutas, et süvatehnoloogia ettevõtted kasvavad aeglaselt. „Me oleme paremas kohas kui kunagi varem, aga kaugel ideaalsest.“
Aruteluringist jäi kõlama, et Eestis on olemas nii tipptasemel teadus kui ka ettevõtlikud inimesed, kuid nende kahe maailma vahel on endiselt vahemaa, mida tuleb teadlikult vähendada. Kõik panelistid jõudsid eri teid pidi sama mõtteni. Tuleviku tehnoloogiad ei sünni ainult laboris ega ainult ettevõttes. Need sünnivad siis, kui teadlane ja ettevõtja hakkavad teineteist mõistma, otsivad probleemile lahendust koos ja on valmis teekonnal ka eksima.
HiveNavigatori lugu näitas, et selline koostöö võib alata ühest julgest koputusest ülikooli uksele. Sellest saab aga ettevõte alles siis, kui mõlemad pooled panustavad aega, kannatlikkust ja usaldust. Teadlane ei pea selleks muutuma ärimeheks ega ettevõtja teadlaseks. Oluline on, et idee taga oleks meeskond, kus kumbki pool saab teha seda, milles ta on kõige tugevam. Eesti on teaduspõhise ettevõtluse arendamisel paremas seisus kui kunagi varem, kuid järgmine samm sõltub sellest, kui julgelt teadlased ja ettevõtjad teineteise poole liiguvad.
Aruteluringi korraldasid Sparkup Tartu Teaduspark ja Tartu Ülikool Eesti süvatehnoloogia võrgustiku raames. Võrgustikku kuulub kaks teadusparki ja kolm ülikooli ning selle eesmärk on aidata teaduspõhistel ideedel ettevõteteks kasvada.
Kas sul on teaduspõhine idee, millest võiks saada ettevõte? Süvatehnoloogia kiirendi järgmisesse vooru saab kandideerida 8. novembrini. Loe lähemalt siit.
Kas sinu etevõttel on väljakutse, mille lahendamiseks on vaja teadlaste abi? Võta ühendust Tartu Ülikooli ettevõtlus- ja innovatsioonikeskusega või saada päring ADAPTER võrgustikku: adapter.ee
